Kolmapäeval, 25. mail, toimusid Akadeemilise malevkonna järjekordsed kevadised kehalised katsed NATO standardi järgi (lühendatult tuntud ka kui NATO test). Vana hea klassika. Katse koosneb kolmest erinevast harjutusest, mida testitavad vähemalt 10-minutiliste vahepauside järel sooritama peavad: kätekõverdused 2 minuti jooksul, lamades istesse tõus käed kuklal 2 minuti jooksul, 3,2km jooks või 20km maanteeratta sõit. Tulemused konverteeritakse vanuse koefitsiente arvestava punktitabeli alusel punktiskooriks. Koondtulemus peegeldab kandidaadi füüsilist võimekust ning selle muutumist ajas, kui tavaks saanud praktika järgi teste kaks korda aastas regulaarselt korrata. Iga ala sooritus annab kuni 100 punkti. Maksimaalne tulemus on 300 punkti.
…kogunenud 17 malevlast. Lisaks võitleja Sander Põllumäe saksa lambakoer, kes demonstreeris õhtu jooksul kohalolijatele oma vapustavat dressuuri. Ilm oli kehaliste võimete proovile panekuks igati suurepärane. Kuigi ilmaprognoos lubas kohatist tibutamist, siis vähemalt ürituse alguseks tundus, et oleme hullemast pääsenud ja ilma kaela ei saa oma soorituse ebaedu täna keegi ajada. Õhutemperatuurgi oli oma suutlikkuse proovile panekuks igati ideaalne – 15-16 kraadi ringis.
Ega’s midagi, spordipealik M. Metsal seletas ära reeglid ja detailid, et harjutus ikkagi meeldivalt raske ja väljakutsuv oleks, ning kõik nõuded saaksid detailideni täidetud.
Enne algust oli esmakordselt kohalolijate seas tunda kerget stardiärevust. Uuriti, kes-kuidas ennast tunneb ja kui palju trenni on teinud, mis tulemust kaasvõitlejad tegema lähevad jne. Tavaline asi. Kerge sportlik ärevus teeb asja ainult magusamaks ja on omamoodi soojenduse eest. Pikalt aga aega praadimiseks polnud antud. Metsali korraldusel jagunesime paaridesse ja alustasime esimese kahe harjutusega – kätekõverdused ja lamades istesse tõusud.
Seejärel liikus seltskond Männiku tee kergliiklusteele maha märgitud 3.2 km jooksurajale. Õige pea anti stardikäsk ja kõik 15 malevlast asusid päeva viimast ala sooritama. Jooks, nagu ikka, oli raske. Kõige raskem, vähemalt minu jaoks. Tempo valik on paras täppisteadus, millega võib korralikult näppu lõigata, kui endast tugevamate tempost liigsesse eufooriasse lased sattuda. Aga kõik lõppes väga hästi, välja langejaid ei olnud ja kõik said oma aja kirja. Tagasi tiiru kõmpides säras kõigi nägudel puhas rõõm ja rahulolu korda saadetust. Asi oli selleks korraks tehtud. Vaikselt löödi peas oma punkte kokku, vahetati muljeid ja mõtteid, kus oleks saanud paremini teha või veel juurde panna.
Õhtuks saabus mailile ka ametlik lõpuprotokoll. Kõik kolm ala läbisid kokku 15 kohalolnud malevlast. Hea oli näha, et ka korraldustoimkond M. Metsal ja R. Muru said kahel alal osaleda. Maksimaalse 300 punkti sooritusele oli kõige lähem tulemus 299 punkti. Väga tugevaid tulemusi oli veelgi, aga kõik olid tublid, kes viitsisid välja tulla ja kaasa lüüa.
Lõpetuseks natuke ka isiklikku kogemust üritusest ja sellele eelnenust. Minule kui värskele liitujale oli see esimene kord malevkonna taolisel üritusel osaleda. Eelhoiatus ürituse kohta anti aprillikuisel malevkonna saunaõhtul. Ei salga, et tundsin mina ja ka paljud teised ärevust – mis, miks, kus, kuidas? Kas tulemused antakse laiale avalikkusele teada? Milliseid järeldusi tulemuse põhjal tehakse? Kas tehtud järeldustest ka midagi oleneb? Kas jään teiste kõrval häbisse? Hagu lisas alla ka Ilmar Raagi aprillikuine postitus (soovitan kõigil lugeda), kus ta mõtlemapanevalt ütles, et kui teed üldfüüsilise testi alla 240 punkti, siis oled tegelikult enesetapja, mitte võitleja. Sic!
Üldiselt olen spordiga sina-peal olnud, aga jõusaali ei ole jõudnud ja vabatahtlikult „rauda“ ei ole tõstmas käinud. Pigem jooksen ja sõidan ratast. Üpris ühekülgne selles osas. Kõik mis jalgadest üles poole jääb, st kätekõverdused ja istesse tõusud, olid minu jaoks suur määramatus.
Meie SOKis (SOK-7) hakkasid koheselt testi kirjeldused ja punktitabelid liikuma. Mis seal ikka, proovisin minagi vaikselt toas omaette harjutused läbi teha ja teada saada, kuhu asetun.
Algatuseks sain parajalt külma duši – korralik laks ego pihta. Kätekõverdused ja istesse tõusud polnud kiita. Eeldasin märksa paremat tulemust. Tegelikkus oli oluliselt kehvem, kui ka kõige madalamates eeldustes oodanud oleksin. Reaalsuse kibe tõde tuli alla neelata ja olukorraga leppida. Või kas siiski?!? Aega oli ju tervelt üks kuu… Oota… Ja nagu võluväel tundsin vana sportliku hasardi süttimist. Aega on küll vähe, aga midagi saab ju ikka ette võtta. Ja kui see isegi tulemuses suurt muutust kaasa ei too, siis vähemalt saan rahuldust, et võtsin käed taskust välja ja püüdsin midagi muuta, mitte ei andnud lihtsalt tuimalt alla.
Vana tuttav noorusaegade spordimehe hasart lõi lõkkele. Tööl on jõusaal, millest seni olin kaarega mööda käinud. No aga miks siis mitte, teeme ära… Kui muidu olin hommikuti peale rattaga tööle jõudmist otse duši alla siirdunud, siis nüüd lisasin jätkuna päevaplaani pisikese saalitreeningu. Ei midagi erilist, kõigest 10-15 minutit ja selle aja jooksul testis nõutud harjutused. Alguses suuri ambitsioone ei olnud. Tegin nii hästi kui suutsin. Aga esimese nädala lõpus sain mõlemat harjutust juba +2 – +3 korduse näol suurendada. See kõik lisas kõvasti motivatsiooni. Väike tulemuse paranemine oli lühikese ajaga kohe näha. Kõik on võimalik!
Tundub, et ma ei lase latti ka peale kevadisi katseid madalamaks. Väike hommikuvõimlemine nimetatud harjutuste näol jääb mind ka edaspidi saatma. Vaatame, mida sügis toob ja milline on progress.
Loo moraal teistele malevkonnakaaslastele, kes igapäevaselt trenni ei tee, võiks olla see, et NATO katsete formaat ennast kaks korda aastat testida, on väga hea võimalus oma kehalist aktiivust tõsta. Katsed on tore koos tegemine ilma liigse võistlusliku elemendita. Ränkingu pärast ei pea keegi muretsema. Iga osaleja saab väga hea tagasiside. Võistlus käib vaid iseendaga. Sügisel näeme!