Paljutähenduslik 24.02 vabariigi aastapäev. Mõtteid paraadist ja võimalikest sündmustest.

Eesti Vabariigi aastapäeva paraad Vabaduse väljakul 2022
Kaitseväe eelmise ülemjuhataja kindral Riho Terrase ametiajal osales Akadeemiline malevkond kõigil vabariigi aastapäeva paraadidel iseseisva üksusena, teistest selgelt eristudes: ilma relvadeta, erariides, Kaitseliidu käelindi ja igaüks oma organisatsiooni või õppeasutuse tekliga. Pärast mõneaastast pausi osalesid 2022. aastal mõned Akadeemilise malevkonna võitlejad taas paraadil, seekord 411. maakaitsepataljoni koosseisus, rohelises talvevormis ja relvaga. Maakaitsepataljon oli esindatud kahe rühmaga, ühe moodustasid tollase SOK-i liikmed ja teise vanemad olijad üle terve pataljoni. Aastapäevale eelnenud kahe nädala jooksul tegime Plangus mitu proovi, 23. veebruaril toimusid ka ühisproovid, kõigepealt Sisekaitseakadeemia juures ja õhtul Vabaduse väljakul. Seoses sündmustega lõuna pool anti meile õhtul ka Ukraina lipu värvides lindid, kohustust ei olnud, aga panime kõik need endal rakmete külge. Ise kannan seda linti siiani pintsakurevääril. Samuti räägiti meile, mida teha, kui peaks toimuma mõni provokatsioon või kui mõni veoauto kuskilt püüaks meile sisse sõita; tol hetkel tundus, et selliseid sündmusi ei saa täielikult välistada.
 
Aastapäeva hommikul oli maailm juba muutunud. Kogunemisel enne paraadi Kaitseliidu Peastaabi juures arutasime võimalikke stsenaariume, mis nüüd saama hakkab. Paraad ise läks siiski nii nagu ikka: marssisime mööda Kaarli puiesteed Vabaduse väljakule oma ettenähtud kohale, tervitasime Kaitseväe ülemjuhatajat ja presidenti, laulsime hümni ja kuulasime ülemjuhataja kõnet. Rõõm oli kuulda, et “suurem ja võimsam agressor kannab juba kaotusi,” kõige mustem stsenaarium ei paistnud realiseeruvat. Pärast marssisime presiidiumi eest mööda, tegime tavalise ringi ümber Kaarli puiestee ja mööda Pärnu maanteed Mere puiesteeni. Seekord oli pealtvaatajate poolehoidu kuidagi eriti tunda.
 
Jõudnud Planku tagasi, õlitasin oma AG-3 korralikult. Oli kahtlane tunne, et võib varsti vaja minna. Rohkem siiski vaja ei läinud, vastupidi, täpselt pool aastat hiljem läksid meie automaadid konserveerimisele ja sügisel saime kauaoodatud Rahed. Aga see on juba üks teine lugu.