Taotleme kohustusliku riigikaitse- ja kriisiõppe teenistuse võimaldamist ka naistele, et tagada laiapõhjalisem Eesti riigi kaitse ja kriisiõpe kogu riigis. See tähendaks, et meestega sarnases vanuserühmas (17–25 eluaastat) saaksid väljaõppe ka naised riigi kulul ja kohustuslikus korras.
Ajateenistus on naistele kohustuslik näiteks Iisraelis ja Norras. 2014. aastal, pärast seda, kui Norra oli vastava kohustuse naistele kehtestanud, käis kaitseväe juht Riho Terras välja sihi, et sarnane süsteem võiks rakenduda Eestis kümne aasta jooksul. Hetkel on aga olud sellised, et reageerida tuleks kohe. Enne kui kaaluda ajateenistuse pikendamist meestele (nii nagu on pakkunud katseväe juhataja Martin Herem) võiks kaaluda ka naiste kaasamist väljaõppesse kasvõi mõne kuu ulatuses (mh. sõduri baaskursuse teemade läbimine), mis annaks neile oskused tegutseda kriisiolukordades.
Kui meil tekib vajadus kaitsta oma riiki, olgu selleks siis sõda või mõni muu katastroof või õnnetus, siis miks ei peaks või ei saaks naised panustada oma riigi abistamisse ning vabaduse ja terviklikkuse kaitsesse sarnaselt meestega? See on ebaõiglane nii naiste kui ka meeste suhtes. On selge, et kriisi korral oleme selles kõik koos sõltumata soost. Sel juhul on mehed selleks väljaõppe saanud, aga naised kahjuks mitte.
Riik peaks kasutama ära kõigi Eesti inimeste potentsiaali ja andma inimesele oskused, millega nad saaksid ohu korral võimalikult palju ise hakkama. Ainuüksi iga inimese võime ennast ja oma lähedasi kaitsta ja aidata on suure väärtusega, olgu selleks ohuks mõne välisriigi rünne, mistahes oht riigi siseselt või hoopis vägivald peresisestes suhetes. Naised on võimelised panustama meie riigi ja oma perekonna/kogukonna kaitsesse samaväärselt nagu nad panustavad muudesse ühiskonna protsessidesse. 2021. aasta seisuga oli Euroopa Liidus kõrghariduse omandanud keskmiselt 36% 25–64-aastastest naistest, Eestis aga 53%, mis annab Eestile selles pingereas 3. koha. Sellise potentsiaali mittekasutamine riigikaitses oleks ebamõistlik.
Hetkel on kaitseväe suureks probleemiks sobivate inimeste vähesus. Nii näiteks tunnistati 2020. aastal arstliku komisjoni poolt kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele vastavaks vaid 49% otsuste üldarvust (2019. aastal 40,2%). Naiste kaasamine aitaks ka seda probleemi lahendada. Ainuüksi vabatahtlikkuse alusel ei ole võimalik laiapõhjalist kaasatust ja riigikaitse kvaliteeti tõsta.
Võimalik, et tuleks kaaluda veidi erineva suunitlusega ja kestvusega riigiteenistusprogrammi välja töötamist, kus enam pööratakse tähelepanu näiteks tugifunktsioonide õppele (meditsiin, tsiviilisikute toetamine, evakuatsioon, luure jne.). Siinkohal võiks olla inimesel enda valik, et kuhu ta enam sooviks panustada ja milles õpet saada. Meil on väga palju mehi, kellele senisel viisil ajateenistus (suur osakaal relvaõppel ja esiliini sõjal jne.) on vastumeelne aga see ei tähenda, et nad ei oleks valmis panustama muul viisil oma riigi kaitsesse. Samas on meil ka väga palju naisi, kes läbiksid hea meelega hetkel pakutaval viisil sõjalise suunitlusega ajateenistuse. Selline õiglasem süsteem võiks suurendada ka noorte meeste huvi riigikaitse vastu. Kui mingil põhjusel pakutud viisil naiste kaasamine ei ole võimalik, siis alternatiivina võiks kaaluda koolides pakutava riigikaitseõpetuse kohustuslikuks ja ehk ka põhjalikumaks muutmist arvestades lisaks sõjale ka muude kriisidega seotud olukordi.
Ukraina sõda ja erinevad kriisid (nt. covid-19) on näidanud kuidas naiste panus on asendamatu ja väga väärtuslik. Tundub, et ühiskonnas on olemas valmidus selliseks muudatuseks, et tagada kogu Eesti ühiskonna parem valmisolek kriisideks. Leiame, et naiste panusel Eesti riigi kaitsesse oleks väga suur väärtus ning arvestades meie asukohta ning Venemaa poolt algatatud sõda Ukrainas, on see ainuõige samm Eestile, mis tuleks astuda viivitamatult.