2022 aasta novembris alustas 24 Akadeemilise malevkonna liiget sõduri baasõpet SOK XI kursusel.
Märtsis toimus kursuse viies nädalavahetus Klooga harjutusväljal, kus oli kavas laskeõpe.
Kui reede õhtu kulus varustuse laadimise, ohutustehnika õppe, transpordi ja laagri püstitamiseks, siis laupäev oli täispikk päev lasketiirus. Saime harjutada granaadi heitmist, lasta sisse oma relvad ning teha läbi mitmesuguseid laskmisharjutusi.
Kui enne nädalavahetust tekitas granaadiheide ehk kõige rohkem vastakaid tundeid – kas ikka esmaspäevaks on kõik näpud alles, siis osutus see üheks kõige ägedamaks elamuseks. Kõik oli tehtud maksimaalselt ohutuks ja instruktorite valvsa pilgu all said kõik granaadid kujuteldava vastase pihta heidetud ja pihku kellelgi midagi ei jäänud.
Päev lõppes nagu ikka pimedas. Viimased lasud tehti juba autotulede valguses. Seejärel ootas meid miinivälja rajamise õpe ja lühike praktika. Kell 2130 rivistusime end REV3 varustuses üles. Tunniplaanis oli selleks päevaks ette nähtud veel telkmantli õpe aga enamus vaikselt lootsid, et ehk see lükkub hommikuks, sest oli pime, vihma sadas ja kolm rühma ei olnud veel jõudnud õhtusööki süüa. No nii lihtsalt me muidugi ei pääsenud – selgus, et eduka laskepäeva lõpuks on meil laskemoon ja vesi otsas ja seda on vaja juurde tuua. Saime kätte kaardid ja kontrollpunkti koordinaadid ning rännak algas.
Esimeses kontrollpunktis saime omale kaasa neli 20-liitrist veekanistrit. Nupukamad muidugi mõistsid kohe, et tühja kanistrit on lihtsam tassida. Et meil oli keeld vett maha valada siis proovisime kamba peale neid tühjaks juua –see muidugi ei õnnestunud ja nii tuli meil raskeid kanistreid oma edasisel teekonnal vahetustega tassida.
Marsime pimedas, suur tee muutub kitsamaks metsavaheteeks. Pikast päevast väsinud malevlased kõnnivad vaikides. Hakkab kostuma kerget nurinat – ..miks nii pikk tee.., ..kas me läheme ikka õiges suunas. Peagi saabub järgmine kontrollpunkt, kus meie kandamile lisandub 10 õppemiini.
Uued koordinaadid käes jätkab kursus teekonda. Saabub südaöö. Meile on antud ülesanne kindlas teeotsas rajada miinitõke. Selleks on vaja nüüd juba hoolikamalt kaarti lugeda. Tee muutub kitsamaks ja porisemaks, malevlased veel vaiksemaks. Möödume elamust, mida me punase lambivalguse käes kaardil ei näe – saabub kerge hämming, kus me üldse siis oleme. Sammume edasi, puhke peatused muutuvad sagedasemaks – meil on ju nüüd ka oluliselt rohkem asju mida kaasas tassida.
Jõuame raba äärde. Tee on täitunud veega ja edasi turnime tee äärt mööda mätastelt kuivemat pinda otsides. Saabub oodatud ristmik, vähemalt me arvame, et see on ristmik, sest tegelikult on see üks veega täitunud väli. Asume miinivälja rajama – osad miinid teele, osad peidame hoolikalt tee äärde.
Selle ülesandega edukalt hakkama saanud, asume uuesti teele. Eemalt paistavad autotuled, vaevaliselt marsivad 45 malevlast mäest üles kuivema pinna poole.
Jõuame järgmisesse punkti, kus ootab meid „kümnekas“ – presentkattega suur veoauto. Jesss, pääsemine, 3 tundi metsas on läbi. Preemiaks saame kastis tagasi laagrisse sõita. No nii muidugi ei lähe, sest meil ei ole mingi pehmode SOK, kes ööseks koju sooja voodisse magama lähevad.
Laia naeratusega asub seersant veokist meile laskemoonakaste välja jagama, meil selle peale nii lai naeratus näol muidugi ei ole. Kirsiks tordil on haavatud mannekeen „Ain“, kes tuleb samuti kanderaamil kaasa võtta. Uued koordinaadid ja asume teele. Ainus lohutus on see, et oleme jõudnud kaardi kõige kaugemasse nurka ja edasi viivad kõik teed meid laagrile lähemale.
Peame uuesti üles korjama ka miinid. No oli neid vaja pimedas lume alla peita. Õnneks on mälu värske ja leiame peidetud 10 miini üles. Tempo on nüüd veel aeglasem, sest kastid on rasked ning vahetus tähendab seda, et veekanistri asemel tassid granaadikasti või miini asemel laskemoona. Midagi jagub igaühele.
Kui seni hoidis iga rühm veidi omaette, siis tajun kuidas kogu kursus on ühtäkki kokku kasvanud – kõigil on väga raske, üksteist aidatakse, kedagi maha ei jäeta. Pressime hambad ristis edasi. Järgmises kontrollpunktis saame Aini anda meedikute hoole alla ja jätkame teed rännaku lõppu. Kaardi järgi arvestan, et minna on veel 1,5 kilomeetrit. Meetrid mööduvad visalt aga kindlalt.
Kell on 3 öösel, jõuame laagrisse. Rännak on läbi. Võidukalt asetame kogu varustuse kursuse juhendajate ette hunnikusse. Seersant avab kõige suurema ja raskema kasti, viskab välja seal olnud kivid ja võtab välja lipu. See on meie kursuse lipp, mida oleme kogu selle tee kaasas kandnud. Pealik peab kõnet, tunne on ülev. Saame teada, et pool kursusest on läbi ja see oli meie lipurännak, edaspidi on lipp meiega alati kaasas. Me oleme ikkagi alfa la-ko SOK ja meie teenime oma lipu välja, mitte ei oota selle kinkimist.
Läheme magama, kahe tunni pärast ootab patrull ja siis juba uus päev.