Neljapäev
Magan oma kodus, veel on pime.
Mõnus.
Kurat! Juba kostub vile.
Vaenlane on tungind riiki!
Ruttu!
Ei taha kaotust, ei jääda viiki!
Planku oma nodi kokku kanna.
Võta relv ja nimi üles anna.
Veel on hommik, taevast sajab vett.
Ole järtsus, see on pikk kui Balti kett.
Leian rühma, autosse ja tiiru sõit.
Kirpu rihtima ju peavad kõik.
Mehi kokku aetud terve hord.
Ootan, veel ei ole meie kord.
Kasulikult sisustame aega
Mis on Rahe, tutvus sääre laega.
Aste alla, lahingvälja kontroll.
Õhtu käes, harjutustest juba loll.
Rühmavanem annab teate:
Poisid, asjad pakkima te peate
Annab kätte Soodla sihi.
Täna relva vist ei rihi.
Reede
Telgivalve, ööpatrull.
Metsa loodud kaitsemull.
Hommik vara hakkab ootus.
Vaenlast näha on mu lootus.
Ootus pikk ja kestab kaua.
Juba katan lõuna laua.
Äkki enam pole mahti.
Sõtta sõit nüüd läheb lahti.
Laupäev
Tõotab tulla põnev päev.
Mitu rühma sõtta läeb.
Adapteerume ja harjume.
Kaevume ja varjume.
Ootan vaenlast. Ootan veel.
Lootusetuks muutub meel.
Vaenlane kas teelt ehk eksis?
Staap asukohast segast peksis?
Päev on õhtus, taevas pime.
Vaenlast välja vist ei ime.
Tuleb käsk, pole pikka juttu.
Kõik laagrisse ja siis tuttu.
Pühapäev
Päev on uus, koht on sama.
Oota vaenlast, põõsas lama.
Igavus mind juba rusub.
Vaenlasesse kaotand usu.
Aga viimaks, täitsa pekkis!
Vaenlane me ette tekkis!
Ümber ringi kõva sagin!
Tormamisest okste ragin!
Kulka laskemoona sülgab.
Rahe salvest kuule hülgab.
Nüüd siis lõpuks algas õppus!
Aga endeks endeks teatab lõppu?!