KEVADTORM 2023.
Akadeemiline malevkond osales ja tegi seda hoogsalt ning suures mahus! Alljärgnevalt noppeid pikalt õppuselt.
Kui oled jalaväelasena ootamatult kuhugi maha „istutatud“ ja käsk on, et „oodake, ilmselt kulub mõni hetk, ohu tase madal, puhake“, siis ometi paiknevad jalaväelased, kes hetkel poste ei mehita ja mõne ruutmeetri ulatuses tegelikult pea vabalt balluunida saavad ning omavahel vaikselt jutukesi puhuda, kamo mõttes nii enam-vähem mõistlikult. Konkreetne „hetk“ kestis paar tundi. Selle hetke käigus sündis omavahel suhtlevate kamraadide vahel paar geniaalset insenertehnilist lahendust, kuidas tuuleturbiinid 13 korda kuluefektiivsemaks muuta ja kui õigesti mäletan, siis lahendati ajurünnaku käigus ka üks tuuleteemaline meditsiiniline probleem: Tuulerõuged – kellele ja miks? 
Nali naljaks – igapäevane kamo sõltuvalt olukorrast ja olukorda kohandumine, on oluline osa iga kaitseliitlase elust. Kui tahad ellu jääda, siis kamufleeru!
Kevadtorm on ka koht kus on võimalik kohtuda oma tulevikuga. Kui jao kuulipildur, kes nägi relva, mille ta õppuste käigus relvaruumist kaasa haarama pidi, oma elus esimest korda, siis korraldati talle samal õhtul vanemate tarkade olijate poolt kiire KP õpituba ning saadi jooksvalt kompanii poolt ka luba olukorrast tingitult „natuke lasta“, võimalus mida ka ohtralt kasutati…. Kaitseliit on imeline!
Oma Kevadtormi sõjateel kohtusid AKM võitlejad igasuguste vastastega, kellest nt Briti võitlejad osutusid „surematuteks“. Eks neil oli selle pärast hiljem endal häbi kah, sestap loovutati ilma suurema vastupuiklemiseta „sõjasaagiks“ kuivtoidupakk, mis leidis hijem AKM tänulike võitlejate poolt aktiivset inspekteerimist.
Maikuus, nii kella 3-4 paiku öösel, hetk enne päikesetõusu, on kõige pimedam ja külmem aeg. Sel ajal võid sa termokaameraga hõlpsasti näha postil seisvat võitlejat (kes on hetk varem puuäärsest lebost püsti tõusnud), enam mitte nii hästi näha (ehkki lähivaatel aimata) puude alla varjunud autot. Huvitavaks läheb siis kui tead, et oled pilkases pimeduses pildistanud ala, kus telkmantlite all ööbivad õige mitu võitlejat… Sa tahad näha, sa arvad end justnagu nägevat, aga tegelikult sa ei näe
Suitsugranaatide kasutamine keelustati Kevadtormi lõpupäevadel võimaliku maastikupõlengu ohu tõttu. Aga jõudumööda neid Kevadtormi esimeses pooles ja keskel ikkagi kasutati. Efektselt nagu ikka. Ja mõnikord ka kogemata ning selleks võibolla oteseselt mitte ette nähtud kohtades. Ent suitsugranaat on efektne ka „kogemata“
Kui Kevadtormi 6. päeva varahommikul oli tundmatuks jääda sooviv lahingkompanii oma kõige esimeseks lahingussesõiduks autod õigesse kolonnijärjekorda sättinud, stardikäsklus kõlanud ning autod liikuma hakanud, murdis ühe võitleja rakmete küljest endale tee vabadusse üks isepäine suitsugranaat, mis hakkas autokastis kohe oma elu elama. Oli tükk tegu et sindrinahk muu sõjakola vahelt kätte saada ja vabasse loodusesse lähetada, kus ta jätkas talle loomuomast tegevust.
Nii kerkis positsioonilt eemalduva kolonni taha kattev suitsusein, mida ülejäänud kolonnis osalenud pidasid valdavalt osaks „taktikalisest plaanist“ ja olid võibolla tiba kadedadki, et neile polnud vastavat korraldust antud
