Õppus ELEVANT

…suhtusid neile avanenud võimalusse kollanokkadele nende koht kätte näidata üsna hoogsalt ja suure leidlikkusega.

Mõlemad jaod täitsid patrulljao ülesandeid ja olid virtuaalselt maastikul üksi. Jaoülemad said uued ülesanded raadio teel.  Ülesanded olid:

• varitsus (vaenlase peidiku jälgimine ja peidikus käinud tsiviilauto hävitamine)
• ala puhastamine (haavatud vaenlase käskjala otsimine)
• peidiku leidmine oma varude täiendamiseks
• varitsusse sattumine
• linkimine teise üksusega

Ülesannete raames harjutati lisaks järgmiseid oskuseid:

• esmaabi andmine
• haavatu evakuatsioon
• maastikul orienteerumine
• raadiojaama kasutamine + side protseduurid

Seatud ülesannetest jäi täitmata üksustevaheline linkimine, sest kui üksus liikus kohtumispunkti ja seadis seal üles ringkaitse, siis teine üksus tegeles samal ajal endiselt ühe teise ülesandega. Tagantjärele tark olles on õige tõenäoline, et A-jao leitud „linkimiskoht“ erines oma koordinaatidelt mõnevõrra sellest, mis ta raadiosõnumi abil kaardil määratud sai… Võibolla oleks saanud kergelt hämarduvas metsas linkida B-jaoga huikamise teel, aga nagu öeldud, jäi see võimalus kasutamata, sest B-jagu paiknes ühes teises kohas ja tegeles teiste asjadega.

Kuna vastutegevus „vanade kalade“ poolt, nagu öeldud, oli teotahet täis, siis juhtus „rajal“ nii mõndagi. Näiteks sattus varitsust üles seadnud A-jagu ise vastaspoole varitsuse alla, sest eksiti põhiliste reeglite vastu, mida SOK-is puututakse põgusalt, seega tuleb see enamasti õppustel läbi kurbade kogemuste ära õppida. A-jao rullimisoskus, ehk kriitilisest kohast kiiruga lahkumine avaldas muljet isegi paljunäinud vastutegevusele.

B-jaol oli aga väga tubli jaoülem, kes paraku ei armastanud eriti delegeerida, kuna ta tahtis kõike ise teha. Nii juhtuski, et selle jao esimeseks haavatuks osutus just seesama jaoülem, kes esimesena ruttas mineeritud vastase „laipa“ kontrollima. Samuti varitsusse jäädes vastast tiivates ning vasturünnakut tehes jäi jaoülem ootamatult täiesti üksi, sest polnud valmis selleks, et ülejäänud jagu ei taba lennult tema plaani ning võibolla pole ka füüsiliselt niisama võimekad.

Õhtul toimus tagasisidestamine, kus said sõna kõik osapooled – staap, vastutegevus, jaoülemad ja tavavõitlejad. Tagasisidestamine vältas ligi poolteist tundi ja oli ülimalt konstruktiivne.

Seejärel lepiti kokku laagri öised vahikorrad. Need kes telgis ööbisid, need jagasid omakorda omavahel ära telgiahju valvamisajad, tuttuute Kaitseväe toidupakkide abil valmistati tõhus õhtusöök ning seejärel pärast vaikset juturingi liiguti öörežiimile.

19.-20. novembril oli sel sügisel esimene öö, mil loodus näitas temperatuurilt ka oma pisut krõbedamat poolt – öösel langes temperatuur alla -5 kraadi. Ometigi leidus omajagu telkmantlite all ööbijaid. Tuleb nentida, et tuulevaiksetes ja väheniisketes oludes vägagi tehtav. Öisel patrullil oli kasutada öövaatlusseade ning üksikutel võitlejatel leidus ka termokaameraid. Saadud kogemus ööbimiskohtade vaatlustel (jaotelk vs telkmantel) on muidugi mõttekoht omaette, sest tänapäevases sõjas, mil taevas kubiseb vaenlase termovõimekusega droonidest, võiks samahästi maapinnale suure risti maalida või kõrgeima männi otsa Eesti lipu heisata, et „Siin me oleme!“

Hommikune äratus toimus kl 5:00. Kl 6:00 algas jalaväerühma täisvarustuses 10 km rännak, mis vältas 3 tundi. Seejärel toimus eelmise päeva lahingupaikade koristus, relvade ja varustuse kontroll, laskmata moona kokkukogumine, laagripaiga lõplik korrastus ning õppuse aktiivne faas oli sellega läbi saanud.

Tallinnasse, kodubaasi tagasi jõudes puhastati relvad ning pärast relvade tagastamist oligi järjekordne õppus tehtud ning jäi üle vaid omavahel toimunu üle muljetada. Juttu jätkus veel nädalateks, sest paljudele uustulnukatele oli see ilmselt kõige intensiivsem ja harivam õppus, kus nad seni osalenud olid. Selliseid õppuseid veel palun! Aitäh!